Tekstiilijäägid tuleb kokku koguda ja ümber töödelda

Teatavasti on jalajälg, mida rõiva- ja tekstiilitööstus keskkonda jätab, kaunikesti suur ning sellepärast vajab tekstiilivaldkond kiiremas korras roherevolutsiooni – seda teadvustavad ettevõtted ise ja ka seadusandja suunab turgu üha enam ringmajanduse poole.

Eestis rakendub peagi Euroopa Liidu direktiiv nr 20-25, mille kohaselt alates 2025. aastast tuleb tekstiilijäägid eraldi koguda ning ümbertöötöötlemisse suunama. See on osa Euroopa tekstiilistrateegiast, mis avaldati 2021. aastal ning mis näeb ette arvestamist tekstiili väärtusahela kõikide etappidega, alates toormest, lõpetades jäätmekäitlusega.

Kuidas seda täpselt teha, pole veel teada, aga igatahes ütleb seadus, et oma aja äraelanud rõivaid või muid tekstiilmaterjale enam lihtsalt prügimäele või põletusse saata ei tohi. Kui töörõivaste ümbertöötlemise osas on juba teatud arengud toimumas, siis kõige suurem probleem tuleb ära lahendada eraisikute käest tulevate tekstiilijäätmetega.

Rahvusvahelise haardega tekstiilide rendifirma Lindström on Eestis tegutsenud 30 aastat ning püüdnud selle aja vältel juurutada ka siinmail tekstiilide taaskasutust. Lindströmi kliendid on peamiselt suured tööstusettevõtted, Eestis on ühtekokku ringluses ligikaudu 330 000 erinevat riideeset ja pea kõik need suunduvad oma n-ö teenistusaja lõppedes taaskasutusse (kogu kontserni kohta 96%, Soomes lausa 100%), sedakorda juba uue tekstiilina.

Siinkohal tekstiilidest rääkides peame silmas tõepoolest kõikvõimalikke tekstiilesemeid – nii töö-, vormi- kui vabaajarõivaid, voodipesu, laualinasid, mööblikatteid, käterätikuid, aga ka vaipu, matte jmt, mida kõike ettevõtetele välja renditakse, mille eest Lindströmis hoolt kantakse, puhastatakse, remonditakse ning lõppeks ka ümbertöötlemisse saadetakse.

Nende kõigi tekstiiltoodetega tegelemisel on põhimõtteliselt kaks eesmärki – et esemed oleksid võimalikult kaua n-ö sihtotstarbelises kasutuses ning teiseks, et pärast nende kasutusaja lõppu oleks neid võimalik kas mingil muul moel kasutusele võtta või efektiivselt ümber töödelda.

Rentimine vabastab murest töörõivaste pärast

Lindströmi Baltimaade asepresident Kadrian Jaagund ütleb, et valdavalt kasutavad tööriiete renditeenust ettevõtted, mille töötajad kannavad ühesuguseid tööriideid. Põhimõte on sarnane, olgu kliendiks siis mõni metallitööstus või teenindusasutus – Lindström annab tööriided kasutusele ning vahetab need regulaarselt välja. Tagastatud rõivad pestakse puhtaks, need läbivad ülevaatuse, vajadusel neid parandatakse ning seejärel saadetakse ettevõttesse tagasi uuele ringile.

„Tööriided on tänapäeval üldiselt juba toodetud selliselt, et tänu sellisele pikaajalisele ringlusele on nende jalajälg väiksem, võrreldes selliste tööriietega, mida kasutaja peab ise pesema ja parandama,” kirjeldab Jaagund. „Ühelt poolt on rõivaste ringluses hoidmine kui keskkonnasäästlik tegevus juba meie teenusmudelisse sisse kirjutatud, teisalt tähendab see ettevõtte jaoks ka efektiivset majandamist ning optimaalseid lahendusi igapäevasele äritegevusele.”

Aga miks üldse peaks oma tööriideid rentima? Võiks ju need lihtsalt välja jagada töötajatele, kes siis juba ise hoolitsevad nende eest.

Kadrian Jaagund märgib, et sõltuvalt ettevõtte tegevusalast on selleks erinevaid argumente. Palju sõltub tema sõnul sellest, kas tööriide eesmärk on ennekõike kaitsta töötajat või toodet. Teinekord võib see muidugi olla ka kombinatsioon mõlemast.

„Sellest tulenevalt on tööriidel ettevõtte jaoks erinevad prioriteedid – see peab tagama kas töötaja või toodangu ohutuse. Mõlema eest vastutab tööandja. Näiteks toiduainetetööstuses tuleb tagada täiuslik hügieen, aga kui iga töötaja oma tööriideid ise kodus peseks, siis ei saa tööandja kuidagi kindel olla, et see hügieen oleks tagatud,” iseloomustab Jaagund võimalikke olukordi. „Ühtsete tööriiete kasutamine on paljudes ettevõtetes seotud ka töötajate parema rahuloluga tööandja suhtes, teinekord võib ühtne ja korrektne tööriietus anda panuse ettevõtte soovile hoida laitmatut imagot jmt. Kõike seda saab tagada tööriiete renditeenuse kasutamisega.”

Remontimine annab töörõivale pika eluea

Renditöörõivaste kasutamise positiivseid külgi rohemajanduse seisukohalt iseloomustades toob Kadrian Jaagund välja asjaolu, et ühte ja sedasama tööriiet saavad selle elukaare vältel kasutada erinevate ettevõtete erinevad töötajad. Ja ta ilmestab seda näitega. Ütleme autoremonditöökojas töötab lukksepp Mati, kes kasutab tööandja poolt talle antud mehaanikutunkesid. Mati aga läheb firmast töölt ära, tunked aga tagastatakse rõivaste rendiettevõttele. Viimane saab need edasi laenutada teisele sarnase tegevusalaga firmale, kus on ametisse võetud keevitaja Jüri, kellele sobivad just selles suuruses tunked.

Teine variant töörõivaste eluea pikendamiseks on nende parandamine. Selleks hoitakse Lindströmi ladudes ka rõivaste detaile ehk tööriiete varuosi ega visata näiteks jakki ära pelgalt sellepärast, et sel on tõmblukk katki. Rõivaste remontimisega on mindud isegi nii kaugele, et sarnase otstarbega tööriietel vahetatakse varrukaid, seljatükke, püksiharusid, kinnitusi jmt. Seega saab põhimõtteliselt mitmest katkisest rõivatükist teha ühe n-ö uue tervikliku komplekti ja seda veel pika aja vältel kasutada.

Arvestades, et Eestis kasutab Lindströmi tööriideid 65 000 töötajat, siis peitub siin päris suur kokkuhoid ja tänu mitmekordsele taaskasutusele saaksime lõppkokkuvõttes vähendada tekstiilide tootmist.

„Niimoodi võib üks komplekt tööriideid pika aja vältel ringelda. Kui see on aga lõpuks nii kulunud, et pole enam sobilik kasutamiseks, siis tuleb see tööriie utiliseerida. Et sellele uut elu anda, peaks see rõivaese olema juba toodetud nii, et sellele oleks hiljem võimalik uut elu anda,” räägib Jaagund. „Esiteks peab materjal olema võimalikult ühetüüpne, lisaks peavad kõik rõiva küljes olevad aksessuaarid – nööbid, lukud, trukid jmt – olema võimalikult standardsed, ühetaoliselt õmmeldud ja kinnitatud, et neid saaks tööstuslikult suurtes kogustes nende toodete küljest eemaldada.”

Ümbertöötlemiseks otsitakse parimat tehnoloogiat

Jaagund toob välja ka kaks kõige suuremat probleemi, mis tekstiilide ümbertöötlemist kammitsevad – esiteks erinevatest kiududest kokkumiksitud kangastest kiude eemaldamine muudab ümbertöötlemise üksjagu keerulisemaks ning teiseks igasugused mittetekstiilsed lisandused, mis rõivaste küljes tavapäraselt on ning mis tuleb kõigepealt eemaldada ja seejärel samuti taaskasutusse saata.

Kui nüüd rõivas on jõudnud staadiumi, kus sellele enam tõepoolest mingit praktilist kasutust ei leita, tuleks selle kangas ümber töödelda.

Siinkohal tunnistab Kadrian Jaagund, et ega Balti riikides selliseid tehaseid eriti leidu, arvestataval tasemel tegeldakse kangaste ümbertöötlemisega Soomes Oy-s Rester, kus paari aasta eest alustas tööd ka sellele spetsialiseerunud tehas. Tekstiilide ümbertöötlemise idee seisneb selles, et kangas võetakse spetsiaalse tehnoloogia abil niidi, lõnga või kiu tasandile n-ö tagasi lahti. Tulemuseks on uus kiud, millest saab toota uusi tekstiile, aga ka näiteks soojustusmaterjali vmt.

„See oleks siis enam-vähem täiuslik ringmajanduse mudel, kus niidist saab tööriie ja tööriidest niit,” märgib Jaagund.

Viimasel ajal on hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama ka tekstiilide keemilise lahustamise uurimisele, et efektiivselt puuvilla polüestrist ja teistest kiududest eraldada. See toimub keemilise protsessi käigus ja tulemuseks on uus tooraine.

Taaskasutus tuleb ette näha juba tootmise ajal

Seda kõike arvesse võttes ongi hästi oluline, kui juba rõiva tootmise ajal hakkab sellega kaasa liikuma ka info, mis on hiljem vajalik konkreetse tekstiili ümbertöötlemiseks või taaskasutamiseks. Olulise panuse annab siinkohal ettevõtetes toimuv digitaliseerimine.

Lindströmil on seda küllaltki lihtne juhtida, sest ettevõtte siseselt toimub kogu tekstiilide elutsükkel, alates rõivaste tootmisest, lõpetades nende ümbertöötlusse suunamisega. Nii paigaldatakse juba õmblemise ajal riideesemetesse RFID ehk raadiosageduskiip, kuhu on talletatud kogu vajalik info selle konkreetse rõivatüki kohta. See võimaldab ka raadiolaineid kasutades seda hiljem korduvalt lugeda ning nõnda selle elutsüklit jälgida.

Teisalt võimaldab RFID-tehnoloogia ettevõtetel endil jälgida töörõivaste kasutamist ning seda efektiivsuse paranemise suunas juhtida. Sedasi on lihtsam optimeerida töörõivaste hooldusvajadust, prognoosida töörõivaste vajadust nii, et neid toodetakski täpselt niipalju kui vaja ning ette näha, mis tekstiilidest pärast kasutamist saab.

„Meie tööriietega käib juba valmimisest peale kaasas teadmine, mis nendest pärast elukaare lõppu saab,” ütleb Kadrian Jaagund. „Ringmajanduse üks suuremaid väljakutseid ongi see, kuidas tegeleda taaskasutamisega mitte siis, kui see küsimus vajab kriitiliselt lahendamist, vaid juba varem, kui rõivaese on alles tootmises.”

Ta märgib, et ka seadusandluses hakkab järjest rohkem tooni andma ettevõtete suunamine jätkusuutliku tootmise, säästva materjalikasutuse ja üldse kestliku tegevuse poole. Ja lõpuks paneb turg asja paika – kui klient on n-ö roheteadlik, siis nõuab ta seda ka oma tarnijatelt jne.

„Suuremad ettevõtted, kel majandusele tugevam mõju, peavad siin olema teerajaja rollis, looma reaalses elus toimivaid mudeleid ja näitama, kuidas ringmajanduse põhimõtete rakendamine võib muutuda firma konkurentsieeliseks. Siis levivad ka tulemused ühiskonnas kiiremini,” leiab Jaagund. „Kõik ei saa juhtuda üleöö, aga kui ringmajandusalane teadlikkus jõuab massidesse, siis muutub see lõpuks igapäevaseks normaalsuseks.”

Hea teada

Keskkonnasääst tekstiilitööstuses

• Töörõivad toodetakse võimalikult sarnastest ja ühetaolistest materjalidest, et neid oleks hiljem lihtsam uueks ümber töödelda.
• Ettevõtted kasutavad tööriiete ja muude tekstiilide renditeenust, kus rendifirma hoolitseb materjalide pika kasutusea eest neid puhastades, remontides, asendades ja ümbertöötlusse suunates.
• Tööriiete digitaliseeritud jälgimine alates valmimisest, lõpetades ümbertöötlemisega, võimaldab nende optimaalsemat kasutamist. Lisaks aitab asendada parandamist vajavaid detaile, näitab kätte suunised kanga ümbertöötlemiseks.
• Tekstiilitööstuse veekasutus on suur, mistõttu on oluline vett kokku hoida ja seda ühest tootmisprotsessist teise suunata. Näiteks kasutatakse tööriiete loputusvett porivaipade leotamiseks.
• Soojusvahetite abil saab ära kasutada masinate tekitatud soojuse ruumide kütmiseks.

Allikas: Lindström

Hoogustuv tarbimine suurendab rõivajäätmete kogust

• Maailmas tarbitakse aasta jooksul kaks korda rohkem rõivaid kui aastal 2000.
• Hinnanguliselt läheb maailmas 73% turule pandud riietest kas prügimäele või põletusse, alla 27% turult kõrvaldatud riietest lastakse uuesti ringlusse.
• Eestlased tarbivad aastas 16 400 tonni uusi rõivaid ja kodutekstiile, mis teeb inimese kohta ca 12,4 kg. Sellest 4763 tonni kogutakse kokku, 2408 tonni satub prügilatesse.
• Eestis kogutakse 68% kõrvaldatud riietest olmejäätmetena, neljaliikmeline pere hävitab aasta jooksul keskeltläbi 280 riideeset.
• 2018. aastal koguti Eestis kokku iga inimese kohta 3,7 kg tekstiilijäätmeid. Teistes Baltimaades koguti samal aastal kokku 1,1 kg tekstiilijäätmeid inimese kohta. Teise ringi tekstiili tarbiti Eestis keskmiselt 2,4 kg inimese kohta.

Allikad: keskkonnaministeerium, SEI Tallinn

Artikkel ilmus väljaandes TööstusEST veebruaris 2023, autor: Ain Alvela