Muudatused tekstiiliturul – kas jäätmedirektiiv vabastab meid tekstiiliprügist?

Lähitulevik toob tekstiiliturule suuri muudatusi. Euroopa Liidu jäätmedirektiivi järgi tuleb hiljemalt 2025. aastast tekstiilijäätmed eraldi kokku koguda. Välja on pakutud ka muudatusettepanek, mille järgi rakenduks paari aasta jooksul tekstiilide tootjatele ja turuletoojatele tootjavastutuse mudel.

Kas ja mis muutub juba uuest aastast? Kuhu tuleb edaspidi visata kasutuskõlbmatud riided, viledaks kulunud saunalinad või auklikud sokid? Ning mis kokku kogutud tekstiilijäätmetest edasi saab? Need ja paljud muud küsimused muutuvad oluliseks nii rõivaid ja kodutekstiile kasutavate tavatarbijate silmis kui ka tekstiilidega töötavate ettevõtete jaoks. Kõige tähtsam küsimus on aga järgmine: kas uued seadusesätted suudavad meid viia ka tegelikult jätkusuutliku tekstiilikasutuseni?

Kasutatud tekstiil kui ressurss

Võib arvata, et 2025. aasta 1. jaanuarist midagi radikaalset ei muutu. Enamik omavalitsusi on jäätmejaamade, kogumisringide ja korduskasutusriiete konteinerite näol ammu liigiti kogumist rakendanud. Küll aga võib jäätmedirektiivist ja tekstiilijäätmetest põhjalikuma selgituseta rääkimine süvendada ekslikku arusaama, justkui võrduks kasutatud tekstiil prügiga.

Tekstiilijäätmete all peetakse enamasti silmas kasutatud rõivaid või tekstiile, mida valdaja ei kavatse enam kasutada ja millest soovib vabaneda. Tegelikult ei saa kõiki kasutatud tekstiilitooteid kaugeltki ühte „jäätmepatta“ panna. Peame endiselt eristama kaht erinevat gruppi – tekstiil, mida saab korduskasutada ja selline, mis oma algsel eesmärgil enam kasutamiseks ei kõlba.  Laias plaanis on oluline, et üha vähem tekstiili kvalifitseeruks üldse „jäätmeks“ ning ka oma algsel eesmärgil teenistuse lõpetanud tekstiil võetaks kasutusele uue ressursina.

Paljusid tekstiilitooteid, mida me ise enam kasutada ei taha või ei saa, sooviks kasutada keegi teine. Seega on kasutuskõlbliku tekstiilitoote korral endiselt valik number üks suunata see korduskasutusse ja mitte jäätmekonteinerisse. Teine oluline viis tekstiiliprügi vähendamiseks on mõistagi katkiläinud esemete parandamine – loodetavasti tõuseb see hääbunud nähtus peatselt taas au sisse.

Tekstiilirenditeenuse pakkujana kasutame Lindströmis kõiki võimalusi tekstiili eluea pikendamiseks. Esiteks võib sama riideeset kasutada ühe ettevõtte mitu töötajat, aga ka erinevate ettevõtete töötajad – mida universaalsemad on tööriided, seda pikem on üldjuhul nende staaž.

Riideid hooldades õmbleme tagasi ärakukkunud nööbid, parandame või asendame katkiläinud lukud, taskud või muud „remontivajavad“ osad. Pesuks kasutame säästlikke ja kanga vastupidavust säilitavaid vahendeid. Kõik see võimaldab riide eluiga pikendada kordades – meil on selle tõestuseks ette näidata nii mõnigi väärikas tunkepaar, mil seljataga juba 20 aastat teenistust ning mis jätkuvalt oma kandjaid teenivad.

Hulk rõivaid sünnib jäätmeteks

Tegelikult algab tekstiilijäätmete probleem aga juba enne rõivaste kandmist – igal aastal toodetakse ülemaailmselt ühtekokku hinnanguliselt 80-150 miljardit riideeset, millest mõningate arvamuste kohaselt koguni kuni 40% ei jõua kunagi kasutusse. Seetõttu peaksime otsima võimalusi tagada, et tekstiilid poleks vaid vastupidavad, optimaalse ümbertöödeldava disaini ja materjaliga, vaid päriselt ka vajalikud.

Lindströmis on see üks meie olulisi põhimõtteid – me ei tooda riideid lihtsalt lattu võimalikku kasutajat ootama. Kui kliendi uuele töötajale ei leidu juba kasutusel olevatest riietest sobivat komplekti, valmistame vajalikud riided 48 tunniga.

Vaja on ringlussevõtu võimekust

Ühel päeval jõuab aga iga rõivas oma eluea lõppfaasi. Siin pöördub küsimuse teravik ümbertöötlusele ja ringlussevõtule, mis toimib täna alles väga väikestes mastaapides.

Kunstiakadeemia juhtimisel 2021. aastal läbiviidud uuringu kohaselt jõuab suur  osa Eesti rõiva- ja tekstiilitootmises tekkinud jäätmetest täna prügilasse. Vaid 8% (2020. aasta andmetel 146 tonni) suunatakse taaskasutusse. Valus külg selle juures on, et täna käsitletakse taaskasutusena ka jäätmete põletamist energiatootmiseks – seega saab uue elu kaduvväike osa Eesti tekstiilijäätmetest. Euroopa Parlamendi kodulehel toodud andmete järgi töödeldakse Euroopas uuteks riieteks ümber vaid 1% kasutatud riietest.

Lindströmi eluea lõpetanud tööriietest läheb ümbertöötlemisele ligi 90%. Möödunud aastal suunasime Lindströmi Eesti üksustest ümbertöötlusele 54 tonni tööriideid, mis moodustab kogu Eesti tekstiilijäätmetest küll vaid murdosa, kuid on siiski oluline samm, et inspireerida muutust.  

Eraldi küsimus on see, mis ümber töödeldud tekstiilist saab. Võimalusi mastaapseks ümbertöötlemiseks on maailmas paraku veel üsna vähe. Meie partner Rester valmistab oma Soome tehases rõivajääkidest uued kiud, millest valmistatakse isolatsioonimaterjale, akustilisi paneele või uusi kangaid.

Segamaterjalid takistavad taaskasutust

Et selline ümbertöötlemine oleks võimalik, ei piisa vaid tekstiilide liigiti kogumisest. Probleemi lahendamise üks suur keerukus seisneb selles, et paljud riided koosnevad väga erinevatest materjalidest. Nende segamaterjalide eraldamine ja ümbertöötlemine kvaliteetseteks kiududeks pole suurtes mahtudes veel tehnoloogiale jõu- ja turule taskukohane.

Segakoostise keerukusega maadleme ka Lindströmis, otsides lahendust porivaipade ümbertöötluseks. Meie vastupidavatel vahetusvaipadel on kolm kihti: kummist aluskate, lõngasegu ja neid kahte ühendav vahekiht. Taolise algmaterjali ümbertöötlemine on suur väljakutse, kuid oleme teaduspartneritega lahendusele juba lähedal.

Tootjavastutus lisab tööriistakasti olulise abinõu

Tekstiilivaldkonna ja teaduse kiire areng lubab tulevikku siiski optimistlikumas valguses näha. Muutuste ja innovatsiooni soodustamiseks ja rahastamiseks kehtestatakse lähitulevikus veel üks oluline uuendus – täheühendiga EPR (Extended Producer Responsibility) tähistatud laiendatud tootjavastutus.

Sisuliselt tähendab see, et tootja (või toote turuletooja) peab tagama tema turule lastud toodete kestvuse, kvaliteedi ja parandatavuse ning kasutatud toodete käitlemise, kordus- või taaskasutamise või kõrvaldamise. Nende tegevustega seotud kulud kannab tootja.

Selle põhimõtte viimine jäätmete raamdirektiivi on praegu üsna viimases läbirääkimiste faasis. Kui see vastu võetakse, jääb liikmesriikidele aega ligikaudu kaks aastat – eeldatavalt 2027. aasta keskpaigani – toojavastutuse süsteem siseriiklikult luua ja kehtestada.

Läbimõeldult üles ehitatud tootjavastutus loob mitmeid eeliseid – näiteks motiveerib disainima ja tootma vastupidavamaid tooteid ning piirab ületootmist. Teiseks toob see mudel süsteemi raha, mille abil innovatsiooni luua ja ka ringlussevõtu lahendusi arendada.

Kas muutuse toob direktiiv või meie käitumine?

Regulatsioonid seavad eesmärgid ja mängureeglid, aitavad kaasa muutustele, aga tulemuse saavutamine on ikkagi turuosaliste endi kätes. Oma osa saame teha ka meie tarbijatena. Meie mõtlemine ei tohiks lõppeda korduskasutus- või jäätmekonteineri kasti ees – peaksime suutma näha ka sealt ette- ja tahapoole.

Igaüks meist saab läbi mõelda, kui palju ja milliseid riideid, rätikuid, linu ja muid tekstiile me tegelikult vajame, kuidas anda neile uus elu ja kuidas käituda ressursse säästvalt siis, kui tooted kasutamiseks enam ei kõlba. Igaüks saab raiskamise vähendamiseks oma panuse anda.

Kui soovid tekstiilitoodete ja -jäätmete tuleviku teemal kaasa mõelda, tule kuulama konverentsil Impact Day 10.oktoobril kell 16 pealaval (Impact Stage) paneeli „Jäätmevaba riidekapp: kas oleme valmis rakendama jäätmete raamdirektiivi?“.