Lindström aitab tekstiiliväärindaja Auli Uiboupinil planeeti päästa

Auli Uiboupin on naine, kes on oma elustiili ja tööga tõestanud, et prügil on väärtus. Olles käivitanud erinevates eluetappides nii Ameerikas kui ka Austraalias vanakraamile uut elu andvaid ettevõtmisi, on ta veendunud, et ühegi kanga- ega mööblitüki kasutus ei peaks piirduma ühe elutsükliga.

Kui ta oma rännakutelt enne pandeemiat Eestisse naasis, oli tekstiilijäätmetega tegelema asumine tema jaoks pigem õnnelik juhus. „Sattusin külastama angaari, mis oli täis korralike rõivaste kotte. Uurisin, mis plaan nendega on, ja sain vastuseks, et need lähevad põletamisele. Minu ainus mõte oli, et see ei saa nii minna. Võtsin kogu angaaritäie kotte endale ning hankisime mehega omale pinna, kus tänaseni utiliseerimisele suunatud tekstiilijääkide sorteerimisega tegelen,“ rääkis Auli.

Kõike saab taaskasutada

Ta jaotab tekstiile selle järgi, millise tekstiiliga on tegu ning millises konditsioonis see on. Kodutekstiilidega on kõige lihtsam – selle saab kiirelt väiksemateks esemeteks ümber õmmelda.

„Korralikke rõivaid saab parandada ja erinevate tehnikate nagu screenprintingu või linoollõikega ümber disainida. Saadame selliseid rõivaid näiteks Berliini, kus need uute kandjate selga jõuavad. Need rõivad, mida enam kanda pole võimalik, saavad kaltsuvaibaks ning viimased jäägid lähevad kiustamisele. Seeläbi tekib uus materjal, millel on täna ja tulevikus veel hulgaliselt põnevaid väljundeid, näiteks täite- või isolatsioonimaterjalina,“ rääkis ta.

Lindströmi teed ristusid Auli Uiboupiniga siis, kui naisele tehti ettepanek luua Eesti Rahva Muuseumi näituse tarbeks tekstiilist installatsioon. Nimelt ei raatsinud Auli selle tarbeks kasutada oma hoolikalt taastatud vintage-kangaid. Ta asus uurima hotellidelt, kas neil ehk ei leiduks suurtes kogustes vanu voodilinu ning sai väärt vihje, et enamike hotellide voodipesu linade tootmise ja hooldusega tegeleb justnimelt Lindström.

„Kuuldes Auli plaanist ning tutvudes tema ettevõtmise laiema kontseptsiooniga, saime kohe aru, et see on koostöö, milles soovime osalised olla. Auli on meie silmis tõeline au-lindströmlane – ta küll ei tööta meie meeskonnas, aga oma väärtushinnangute, missiooni ja tegutsemisaktiivsuse poolest on ta täpselt nagu meie. Töötame mõlemad selle nimel, et leida lahendus tekstiiliprügi probleemile, meil on väga hea meel, et sellise liitlase leidsime,“ rääkis Lindströmi turundus- ja kommunikatsioonijuht Gerda Männistu.

Ühe lina mitu elu

Auli külastas Lindströmi Kohila pesumaja, mis hooldab Eesti hotellide sirgpesu ning sai ka põhjaliku ülevaate sellest, milline on Lindströmi tekstiiliringluse süsteem.

„Kui üldjuhul liiguvad Lindströmi linad Soome, kus need purustatakse, siis mina nägin kohe nendes linades suurepärast materjali arvukate teiste toodete valmistamiseks – linast võib saada laudlina või kimono, kimonost omakorda ostukott. Kui materjal alles siis hakkesse läheb, on meil võimalik neid linu veel pikki aastaid ringluses hoida,“ mõtiskles Auli.

Peagi suunduski terve rekkatäis valgeid linu ja froteest hommikumantleid teele Auli poole, kes keeras neist suured torud, millest põimis kokku unikaalse kujundusega pehme mööbli. Näitusekülastajate seas palju elevust tekitanud eksponaat ei jäänud aga sugugi ainsaks koostööprojektiks Auliga.

Kuna Auli on perekondlikult seotud erivajadustega inimeste kogukonnaga, siis on ta pidevalt otsinud võimalust kaasata selle kogukonna liikmeid ka tekstiilijäätmete väärindamisse.

„Väga paljud erivajadusega inimesed sooviksid piiratud mahus tööd teha, et teenida lisaraha ja luua ühiskonnas väärtust. Tavatööturul on neil väga keeruline konkurentsis püsida – töökoormus ja -tempo on nende jaoks liiga suur. Aga seda, mida nad teevad, teevad nad väga suure pühendumusega ja kvaliteetselt. Seetõttu lülitasin oma ümberõmblemise võrgustikku ka üle Eesti paiknevad erivajadustega inimeste töökeskused, kus õmmeldakse kangajääkidest uusi tooteid,“ rääkis Auli.

Aktsioon ühekordsuse vastu

Lindström otsustas ka sellele toredale ettevõtmisele oma kangastega hoogu anda. Juunis toimus Tallinnas Rocca al Mare Prismas esmakordselt gerilja-aktsioon, mille käigus Auli jagas ostlejatele tasuta ostukotte, mille erivajadustega inimesed on õmmelnud oma elutsükli lõppu jõudnud Lindströmi voodilinadest.

„Inimeste mõtted on ostude eest tasumise järel juba järgmiste tegemiste juures ning käsi haarab automaatselt paber- või kilekoti järele, isegi, kui kangakott on kaasas või autos ootamas. Ma pole põhimõtteline paber- ega kilekoti vastane – ma olen ühekordsuse vastane. Tahtsin pöörata aktsiooniga ostlejate tähelepanu lihtsalt sellele, et ühekordsetele ostukottidele on olemas palju jätkusuutlikum alternatiiv,“ rääkis ta. 

Auli unistab, et tema tekstiilijäätmete väärindamise võrgustik võtab ühel päeval palju suuremad mõõtmed. Täna suudab ta väärindada päevas umbes 800 kg tekstiili, kuid potentsiaali kasvamiseks on veel.

„Läbirääkimised on käimas ning loodetavasti saame peagi teatada veelgi mastaapsemast ettevõtmisest, mis viib Lindströmi linad palju arvukamate inimesteni kui suve algul korraldatud geriljaaktsioon,“ avaldas ta saladuse.