Kas biopõhised materjalid lahendavad tekstiiliprügi probleemi?

Seda, millised keskkonnaprobleemid kaasnevad plastikjäätmetega, teavad kõik. Kuuleme uudistest arutelusid pakendimaksust, näeme sotsiaalmeedias pilte ja klippe plastprügist üle kuhjatud looduskeskkonnast ja linnadest. Samas teadlikkus tekstiilijäätmete probleemi tõsidusest ja võimalustest seda piirata on täna veel võrdlemisi madal, nendib Lindströmi Baltikumi regiooni asepresident Kadrian Jaagund-Ratasepp.

Kui plastikut on üldjuhul võimalik kokku koguda ja ümber töödelda, siis tekstiil jõuab pahatihti prügimäele, kus selle mõju keskkonnale ei ole palja silmaga märgatav. Tekstiili lagunemine prügimäel võtab enam kui 200 aastat, lagunemisprotsessi käigus aga eraldub hulgaliselt kasvuhoonegaase, kangast lekib pinnasesse ja põhjavette mürgiseid kemikaale ja värvaineid.

Seadusandjad ja tekstiilisektor on seetõttu alustanud lahenduste otsimist. Täna tegeldakse aktiivsemalt juba valmis ja kasutuses oleva või oma elutsükli läbinud tekstiilide küsimusega – kuidas need liigiti tõhusalt kokku koguda, neid ümber töödelda ja jäätmetele uus väärtus anda. Aga mida saaks teha, et tekstiili ja sellega ka tekstiiliprügi tekiks vähem?

Jäätmed ümbertöödeldavaks

Tekstiilirendiettevõte Lindström, kelle teenuse toel on maailmas ringluses enam kui 21 miljonit tööriiet, kätekuivatusrulli, porimatti, puhastuslappi ja muid tekstiilitooteid, teadvustab teravalt oma tegevuse mõju keskkonnale. Ettevõte otsib iga päev võimalusi oma jalajälje vähendamiseks.

Juba valmis toodetud tekstiilide kokku kogumise ja ümbertöötlemisega on lood küllaltki head. Lindström suutis 2023. aasta lõpuks töödelda ümber 74% kõigist elutsükli lõppu jõudnud tekstiilitoodetest. Eesmärgid on ambitsioonikad. Sel aastal peaks see number kasvama 90% tasemele ja 2025. aasta lõpuks ei tohiks enam ühtegi Lindströmi tekstiili minna põletusse ega prügimäele.

Keerulisem on aga lugu rõivaste tootmisetapiga, kuigi ka siin on viimastel aastatel tehtud suuri edusamme. 2023. aastal moodustasid biopõhistest ja ümbertöödeldud materjalist valmistatud tooted juba 18% meie uutest tekstiilidest. Näiteks on ümbertöödeldud materjalile läinud üle kogu meie HoReCa klientide kollektsioon, sealhulgas kasutatakse tekstiili tootmiseks ka elutsükli lõppu jõudnud Lindströmi töörõivaid. Samuti jõudsid esimeste klientideni meie uued talviseid töörõivad, mille kangas on toodetud ümbertöödeldud plastpudelitest.

Mullu võtsime kasutusele ka esimesed uued vaibad, mis on valmistatud 75% ulatuses taaskasutatud nailonkiududest ning ka ftalaadivabast kummist. Ka puuvillaste kätekuivatusrullide osas seisab peatselt ees suur uuendus – sõlmisime lepingu partneriga, kes valmistab tekstiili ümbertöödeldud puuvillast. See on oluline samm, sest kuigi puuvill on 100% looduslik materjal, ei loe me neitsipuuvilla biopõhiseks materjaliks. Põhjus lihtne – puuvilla kasvatamine nõuab sedavõrd palju vett ja energiat, et ka selle kasutust tuleb üle maailma piirata.

Tööriie peab suutma töötajat kaitsta

Kui aga biopõhiseid ja ümbertöödeldud tekstiile on juba nii laialdaselt saadaval, siis miks ei lähe lihtsalt kogu tekstiilitööstus korraga neile üle? Tegelikkuses on teekond jätkusuutliku materjalikasutuseni palju keerulisem kui lihtsalt ühe kanga asendamine teisega.

Iga ümbertöödeldud või biopõhine kangas ei ole sama vastupidav kui uus kangas. Kui täna on mõnes ettevõttes kasutusel Lindströmi tööriided, mida on kantud juba kümme või isegi kakskümmend aastat, siis õrnema kanga puhul oleks riiete staaž kindlasti väiksem. Peaksime palju sagedamini uusi riideid tootma ning tekstiiliprügi hulk kasvaks märkimisväärselt.

Seega meie vaates on uue tehnoloogiaga valminud kangas keskkonnasäästlik valik vaid juhul, kui see peab vastu sama kaua või kauemgi kui tavalisest kangast tööriided. Meie klientide tööriided peavad taluma intensiivset kasutust, tööstuslikku pesu ja kuivatusprotsessi. On sektoreid, kus tööriided peavad toime tulema kuumade temperatuuridega, sulametalliga, kemikaalidega. Me ei saa teha nendes omadustes keskkonnasäästu nimel kompromisse, sest tööriided kaitsevad töötaja elu ja tervist. Rääkimata sellest, et tööriie peab olema mistahes sektoris töötavale inimesele mugav ja materjal hingav.

Kuidas mõõta kangatootmise jalajälge?

Lisaks peab hindama ka seda, kui ressursimahukas on uudse tehnoloogiaga kanga valmistamine. Lindström kasutab ühe uudismaterjalina näiteks ümbertöödeldud polüestrit, mille valmistamine nõuab 45% vähem energiat ja 20% vähem vett ning tekitab 30% vähem kasvuhoonegaase. See on aga üsna haruldane nähtus. Tihti on keemiline ja mehaaniline ümbertöötlemine ja transport sedavõrd ressursimahukas, et efekt võib olla hoopis kahjulik.

Keskonnasäästlikele materjalidele ülemineku takistuseks võib saada ka hind. Kui uued tehnoloogiad, arendustöö ja tootmisliinide hankimine muudab kanga luksuskaubaks, siis ei ole kliendid valmis seda ostma, kuitahes keskkonnasõbralik see ka poleks.